Ärgates külmal kevadhommikul
on raske tõusta teki alt.
Soojus millest ei taha lahkuda
kuigi enamasti üksi juhtun olema.
Ei viitsi enam hommikul keeta kohvi
pole enam soovi, ei taha ka teed.
Saaks vaid juba kell nii palju
et peaks jälle jooksma bussile.
Pulgad kotis ja kidra õlal
astun maha, kõnnin läbi linna.
Soovid, mida olen kandnud aastaid,
ei ole siiamaani lahtunud, edasi.
Päeval lööb välja väsimus
kui magan tunnis ja teises.
Kuid ma panen tähele, ma kuulan,
ma ei suudaks olla nii kui teised...
Kui kord õhtul loojub päike
ja sammud mind koju toond taas,
keeran võtmega lahti punase ukse.
Ja olen toas, kus paberid vedelvad maas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment