Minu ümber on mull.
See paistab läbi ja on natukene nagu amööb, kuna see on paindlik ja liibuv ning siit saab ka sisse-välja liikuda.
Ma ei tunne viha, on vaid kaastunne ja melanhoolia. Tõeliselt vihale ajada on mind raske.
Mu elu parimad kaks päeva ja mu elu parimad kolm päeva..
Suureks kontrastiks tagasisõit ja kahesõnaline tiba untsu läinud palve lõppesid vihmavalangu ja tormiga.
Sõna otseses ja ka kaudses mõttes.
Ma ei ole süüta, mida iganes see ka tähendama peaks.
Ma olen üpris kannatlik väike värdjas.
Vahest on viga mu sarkasmis, mu nüris otsekohesuses või mu ebanaiselikus viitsimatuses inimeste mõtteid lakkamatult lugeda, kui mul tõesti selle järele mingit isu pole ja kui seda eeldatakse.
Kui ei ütle, kust ma peaks teadma?
See, et tissid on, ei tähenda, et mul maagiline võime inimeste mõtteid laksust tabada on kui nad suurte silmadega kohatult otsa vahivad ja risti-põiki ebalevaid vihjeid teevad.. või tähendab?
I'm obviously in the wrong here.
Muidugi, minu ainus ja väga essune vabandus oleks olnud see, et mu mõlemad käed olid täis ja ma ei oleks tõesti saanud minna seda kuramuse tšekki viima.
Ma olen vist tõepoolest sitt inimene.
Ega ma toateeninduseks väga kõlba küll.
Laiskus pole voorus, aga haiguseks ma seda ka ei nimetaks.
Jah, ma tõepoolest unustan vahest prügikotti välja viia, kuid ma olen kindel, et kui oleks see minu elamine, viiks ma selle nkn ära, kui see minu nägemise järgi täis saaks. Lisaks sellele põranda pühkimine.. Ma olen vist väga tuimade jalgadega või kannan liiga pakse sokke, et ma ei tunne, kui esiku põrand liivane on. Sel võib olla midagi seost sellega, et need liivaterad on tuhksuhkrusarnased ja neid on seal ülivähe.
God must really hate me..
Põhimõtteliselt meeldib mulle vaikus või meeldiv müra.
Mind tõesti segab see, kui mina teisi ei sega vaid olen omaette ja vait ning neil tekib järsku jube isu minuga suhelda teemadel, mis mind antud hetkel absull ei koti. Ma tõepoolest TEAN, see võib nüüd ootamatult tulla, et inimesed ON kahepalgelised selja taga rääkivad rohkem mõtlevad ja vähem ütlevad tillukesed nälkjad. Mitte kõik, isegi mitte enamus. See väike hulk, kes esile kerkib. See oli jah ebaviisakas, kuidas ma ütlesin, et "ma ei taha praegu teid kuulata ja ma ei taha sel teemal rääkida". See ei ole eitamine ega põgenemine. Ma lihtsalt ütlesin väga OTSE, et ma ei taha. Ja kõik. We could have left it at that.
But NO.
Ja heita mulle ette, et mul on vaidluse käigus kõrvaklapid peas, kui seda oleks tõesti näha olnud.. aga keda kotib, kui on võimalik nina alla hõõruda?
Ma vabandan oma erinevuste pärast.
Wait, I take that back.
Mul on lihtsalt vaja see endast välja valada.. Mulle ei meeldi vägivald, ei füüsiline ega vaimne.
Ja ma ei salli terrorit. Ma JÄLESTAN seda.
It fuckin scares me and makes me want to go away, far far away.
Mulle ei meeldi olla sellel lainel, kus mul on külm.
Mulle meeldib olla sellel lainel, millel mul on soe, ja millel ma tunnen, et mind sinna soovitakse.
I don't want to intrude but it feels like I am.. in this perfect little three figure family I feel like the oddball and ain't nothing gonna change that.
kurat, päris pikk tuli teine.. heh.
