Ja sulen oma silmad su embuses.

Sujuvalt uni võtab mind,

ja lahkuma su seltsist pean.

Kas siis minutiks, tunniks või kauemaks veel,

ole siin kui maailm end ilmutab.

See tuttav muusika saadab mind.

Toob silme ette kaadrid ja lõigud,

ajast mil polnud veel sind ega mind.

Eraldi omad mängud ja mõistatused.

Kauge olevik mis on vajund kaduvikku.

Uduvine katab aknatagust muruplatsi

Äratuskellaks on saand vihmapladin,

su unehõlmas kogu vasakul nii ulatuses,

kord tõusen ka mina hiljem.

Kord uinun enne, kord uinun varem.

Ja sulen oma silmad su embuses.

Küünlad kaminal sulavad ühte,

ja enam ei kanna miski ei edasi ega tagasi,

vaid langen sügavamale suitsu sisse,

ainsana nähtaval su kauged silmad.

lugu: Jonny Craig